Reisi korraldas Eesti Europeade Komitee
projekti- ja reisijuht Peeter Sepp
Järvake´se juhendajad on Lili Välimäe ja Ülle Müller
JÄRVAKE
HIINAS
SHANGHAIS 2010
Reisi korraldas Eesti Europeade Komitee
projekti- ja reisijuht Peeter Sepp
Järvake´se juhendajad on Lili Välimäe ja Ülle Müller
Tantsurühm Järvake Hiinas
kliki ja saad originaallehele
väljavõtted tantsurühma Järvake kodulehelt
Kümnes päev: Tagasilend
Tagasilend
Kes pakkis öö läbi, kes magas ja kes oli niisama üleval. Umbes poole kuue paiku lahkusime oma kodust, uuesti läbi selle tagahoovi, mis esimesel päeval ikka korralikult rabanud oli. Seekord ei tundunud nii jube olevat, lihtsalt tavaline tagahoov. Või oli asi selles, et nii varajasel tunnil ei olnud hoov veel täis mopeede ja käratsevaid inimesi.
Mul õnnestus vist samal hommikul või eelmisel külma saada, sest lend möödus mul nohuselt, kurku valutades ja silmi vesistades. Põhjus ka miks ma viimaste postitustega nii kaua venitanud olen, lihtsalt ei jõua.
Lennujaama sõit läks kiirelt, oli isegi sama juht. Check-in läbi tehtud ja pakid ära antud, tuli huvitavam osa. Millegipärast on Shanghai lennujaam otsustanud, et isegi suures pagasis ei tohi enam zipposid transportida. Järjest võeti kohvreid kõrvale ja järjest korjati ära..
Süüa otsustasime Burger Kingis. Mis on ikka hommikusöögiks parem kui friikartulid ja burger? =D Päris hea oli tegelikult. Minu poolest võiks Burger King Eestis ka end sisse seada. Siis algas lennuootamine, mida sisustati erinevate tegevustega – magamine, rääkimine, legodega mängimine… Väljumine hilines pool tundi, aga pole hullu – elab üle.
Lennukisse jõudes tabas “meeldiv” üllatus. Suuremal osal meie rühmast ekraanike ees oleva tooli seljatoes ei töötanud. Mingi aeg tehti restart tervele süsteemile (vaesed teised reisijad) aga ega seegi ei aidanud. Seega saime meie nautida ekraani laadimisrida, mis jäi seisma 93% peale. Lõpuks pakuti kompensatsiooniks karastusjooki, snäkke ja šokolaadi. Mmm… Hea, et suurema osa lennust magada sai. Päris mitmed ärkasid üles täpselt selleks ajaks, kui süüa sai – mugav lahendus.
Aitäh muidu ka Tanelile selle eest, et ta vett pähe valas… värskendav. Peeter vaatas lakke, äkki tilkus see läbi aga ei. Natuke sai padjasõda ka tehtud ja piisavalt naerdud. Seda, mida veel lennureisil meelde tuletasime saab lugeda mingis järgmises postituses.
Helsingis tekkis jube tunne, et oleme kodus. Viimasel lennul Tallinna laulis meie rühm Põhjamaad, hea ju lõpuks kodus olla. Lõpuks Tallinnas olles peeti veel viimased tänukõned, tegime viimase korraliku puntratantsu ja viimased soojad kallistused. Mõned küll vaatasid imelikult, kui seal plaksutasime ja ringis rääkisime, aga mis sellest…
Super reis! Minu poolt ka tänud kõigile, kes sellel tripil osalesid!
Nii lühike ongi siis meie reisi lõppkokkuvõte. Kes tahab, võib alati juurde lisada oma mõtteid ja mälestusi.
Üheksas päev: Jutunurk
Marleen: Hommikul, võinoh ärgates ei saanud arugi, et see on meie viimane päev siin. Karaoket lauldes jõudis see pärale ja nii kurb on nüüd, sest see oli siiski apsakatele vaatamata superlahe kogemus Ja jääb igaveseks meelde
Triine-Liis: Täna on meie reisi viimane päev. Olgugi, et mulle pole veel päris kohale jõudnud, et olen Hiinas, on mul kurb lõppeva seikluse pärast. Hetkel vaatame viimast kontserdit ning tantsimisetahe kisub vägisi nukraks. Siinoleku aja kohta saan rääkida vaid head ning loodan, et kunagi tulen uuesti Hiina. Jään seda seltskonda igatsema! “Seltskond on hea ja päkad haiged!”
Kaiu: No nii, ongi käes hetk kus viimane esinemine läbi ja kurbus hinged. Pisaradki pesevad näol helkiva higi. Kahju on lõpetada seda kõike, mida 2 aasta jooksul kogetud ja läbi elatud. Ma võin öelda kätt südamele pannes, et nii kokkuhoidvat ja toredat rühma pole ma veel näinud. Mul on hea meel, et olen olnud osa teist kõigist, Päkad
Marie: Peale viimast esinemist ja eelmise kirjutajate muljete lugemist hakkab ka mulle kohale jõudma, et kaks aastat koos tantsinud rühm läheb lahku. Võinoh päriselt jõuab vist ikkagi alles Tallinna lennujaamas kohale. Ei oska praegu veel ette kujutada oma elu ilma päkkadeta. Imelik on mõelda, et 10 päeva ka nii kiiresti möödusid. Nüüd on juba tunne, et oleks veel mõnda aega siin. Ja kunagi tahan kindlasti tagasi tulla. Ütleks ühe suure suure “aitäh” kõigile, kes Hiinas olid ja eriliselt tänan kõiki, kellega koos on 2 aastat tantsitud. Eriti Jarmot. Teist kõigist on saanud väga suur osa minust. Ilma teieta ei kujuta oma kolmapäeva ja neljapäeva pärastlõunaid enam ette.
Üheksas päev: Pidu Leedus
Pidu Leedus
EXPO ajal oli väga levinud see, et rääkides paviljonidest, ütlesime ainult riiginime, mis tekitas üpriski kummalisi vestlusi.
„Kus oled?“
„Prantsusmaal?“
„Kaugel Eestist on?“
„Mingi paari maja kaugusel?“
„Kiirelt siia jõuad?“
„Mis see paar maja ära tulla ei ole.“
*
„Austria juurest on Venemaad näha.“
*
„Austraalia asub ju Tai kõrval?“
Ja nii edasi ja nii edasi. Seega, loodetavasti saavad lugejad ikka pihta, et meie pidu toimus Leedu paviljonis, mitte Leedu riigis.
Sinna jõudes tundus algul, et eriti fun ei tule. Inimesi oli üpriski vähe ja suurem osa nautisid pigem drinke, kui tantsisid. Ent asjalood muutusid. Erilist üllatust Peetri tantsuoskus, nagu ta hiljem lennukis kommenteeris „Nii palju lolle nägusid (loe: üllatunud) pole ammu näinud.“ Tantsutuju meeleolu tekitas ka eestlaste alustatud tantsurong, mis liikus keskselt platvormilt alla ja läbi saali. Lõpuks kujunes rida päris pikaks, nii et läks lausa sassi.
Aga see-eest tuli ka inimesi kaasa ja liitusid meie tantsimisega. Okei, mõned siiski vaatasid kulmud kergitatud pealt, aga neid oli siiski vähem. Tantsurongi kadudes liitusid mõned eestlased filipiinlaste (nagu hiljem teada saime) „aeroobikatrenniga“, kus üks tantsija ette näitas ja teised järgi tegid, nii hästi kui oskasid. See kasvas hiljem ringiks, kus üks ringisolija pidi keskel midagi tegema ja teised sellele kaasa elasid.
Tutvuse algus tehtud, tantsisime nendega ka hiljem edasi. Tutvustasime neile kaerajaani (ka seda sai suureks ringis tantsitud) ja polkat. „I feel like I’m flying!“ kommenteeris polkakeerutamist üks filipiinlanna. Neil oli kahju, et see oli meie viimane päev ja et nad meie esinemist ei olnud näinud ja sama kahju, et varem ei tutvunud oli ka meil(vähemalt minul, sest teistelt ei ole jõudnud kommentaari selle kohta küsida). Aga EXPO sai ära saadetud vägagi väärikal moel – mõnusad paar, kolm tundi pidutsedes. Edasi ootas kohvrite pakkimine ja magamine enne lennukile minekut.
Üheksas päev: Viimased esinemised
Viimased esinemised
Viimane esinemine paviljonis oli täis mõnusat energiat, positiivsust ja improvisatsioone. Parim esinemine minu meelest, vähemalt nende hulgas mida paviljonis tehti. Soovisime teha ka grupipildi paviljonis, ent see ebaõnnestus. Kohe, kui olime end ritta võtnud ja paika sättinud, hakkas astmele voolama hiinlasi, kes soovisid ka Eesti rahvatantsijatega pildile jääda, kuid rühmapilt hiinlastega polnud just see, mida meie soovisime.
Sama juhtus meiega ka väljas, kuid seal oli pisut vähem pildile tungijaid ja foto sai lõpuks tehtud. Pilti soovisid ka hiinlannadest Eesti paviljonides töötanud giidid ja nende soovile sai otseloomulikult vastu tuldud.
Euroopa laval esinemine oli täna vähemalt publiku jaoks teistmoodi. Toole oldi juurde toodud ja punane lint lava ja publiku vahele pandud. Ehk oli see vajalik selleks, et varem püstiseisnud ka istuda saaksid, kuigi täpselt ei tea. Aia taga seisjaid ja vaatajaid jagus küll aga ka täna, hoolimata suuremast arvust istekohtadest.
Tänase esinemise ajal täheldasin lõpuks ära selles, et iga kord, kui tantsus on midagi erinevamat peale lihtsalt sammude, plaksutab publik tugevamini. Kasvõi siis, kui tantsus „Oot-oot“ poisid üksteisele põlvele istuvad ja tüdruk nad ümber lükkab. Samasugune ooo efekt kordus ka siis, kui paviljonis esinedes „Tantsupeole“ lõpupilt tehti.
Lava peal tehti ära ka puntratants ja lõpupilt, korrates brošüüri taga olnud pilti, kus Robin istus keskel ja teised hüppasid ta ümber õhku. Juba siis tekkisid esimesed pisarad – siiski tõenäoliselt täiesti viimane esinemise selle rühmaga. Hiljem, kui paviljonis duši all käidud ja asjad pakitud (ma nõelusin sel ajal märke koti külge kinni, mis pidevalt lahti hüppasid ja ära üritasid kaduda) toimus laua ääres istumine, mis sisaldas endast kõnesid, tänusõnasid, naeru ja otseloomulikult ka pisaraid. Selline korralik armas hüvastijätt.
Natuke paviljonidest
Paviljonid, kuhu ei saanud
Kahjuks leidus EXPOl ka neid riike, mis ei lubanud eelisjärjekorras oma paviljoni. Teised olid sellised, kes esitasid erinõudmisi. Minu nimekiri:
Venezuela
Kanada
Jaapan (tule hommikul järjekorda, ole esimene ja siis ei pea ootama)
Saudi-Araabia (pead ennast registreerima enne, umbes 8h järjekorras seismise aeg)
Pakistan
Macao (pärast kella seitset õhtul)
Hong-Kong
Tai (alates kella neljast)
Šveits
Suurbritannia
Luxemburg
Hispaania (saab alates kella seitsmest, erandeid ei tehta)
Kui kellelgi on veel kogemusi riikidega, mis ei lubanud meid eelisjärjekorras sisse, öelge ja ma lisan.
Üheksas päev: Seiklus EXPOle
Tegelikult oleme kõik juba Eestimaa pinnal, aga kõigest oma järjekorras ja seega võite lugeda meie viimase päeva kohta Shanghais.
Üheksas päev
Seiklus EXPOle
Tänane päev oli vaba. Ainsaks kindlaks kellaajaks määrati 16.00, et EXPO alal koos süüa. Suur osa otsusta päeva kasutada väljapuhkamiseks, teised käisid linna peal ja kolmandad sattusid lennujaama.
Meie väljusime hotellist varakult, eesmärk EXPOle jõuda, paviljonidest läbi käia ja siis tagasi hotelli, teised kaasa võtta ning EXPOle. Eesmärk oli üllas. Hotellist väljudes nägin ära, kuidas Shanghais puid pügatakse. Trimmeriga, mitte mingite hekikääridega. Edasi võtsime takso, et kiiremini EXPOle saada. Peaks mainima, et hoopis teine mulje oli taksos sõita, kui bussiga või kui ise kõndida. Esiteks, polnud turvavöid, kiirusepiirangust oli endiselt ükskõik ning signaali kasutati usinalt(vaikuses on juba veider sõita). Sisseistumistasu oli 12 jüääni, mille eest saab sõita lisaks veel kolm kilomeetrit. Seejärel hakkas alles kilomeetritasu peale jooksma. Juhti ümbritseb plastiksein. Osadel on see ka kõrvalistuja poolsel küljel, teistel ainult selja taga. Meie taksojuhil oli tahavaatepeegel asendatud ekraaniga, kust tuleb mingi aeg muusikavideosid. Ahjaa, taksod kihutavad samamoodi, pea kõikidest autodest mööda ja vahepeal oli tunne, et targem oleks silmad kinni panna.
Sõitsime üle Lupu silla, mis peaks olema maailma pikim kaarsild ja ulatub pikalt üle EXPO. Näha oli hiiglaslikku parklat, aga Eesti paviljon jäi silla varju. Sõitsime mööda ja eeldasime, et kohe-kohe pöörab takso ära, et siseneda aga ei midagi. Natuke aega hiljem juba lehvitasime selja taha jäävale EXPOle.
Peeter pakkus välja, et ehk suundume lennujaama, sest tee oli kahtlaselt seda moodi, mida kaudu olime enne Shanghaisse saabunud. Ligi 50km hiljem, pidime tunnistama, et tal oli õigus. Taksojuht pani meid lennujaamas maha, võttis raha (Tallinnas saaks sama raha eest ehk Piritalt kesklinna) ja sõitis minema. Meie mõtlesime edasi, kuidas saada siiski Shanghaisse ja sealt EXPOle. Ega valikuid väga palju polnud: metroo, takso või kiirrong Maglev. Otseloomulikult otsustasime viimase kasuks.
Jalutasime peatuse poole, tee peal nägime ära põrandaplaadid, millele oli eri keeltes kirjutatud „armastus“, eesti keeles lausa kaks korda ja mõtlesime välja uue rongide liigituse. „tsuhh-tsuhh“ ja „viuh-viuh“ rongid. Võite pakkuda, millised on Eestis ja millised Hiinas.
Natukene ootamist ja võime siseneda pikka, voolujoonelisse kõrgtehnoloogilisse rongi. Vagunis on mõlemal pool vahekäiku istmeteread, kas siis kolme või kahekohalised. Meie oleme esimeses vagunis, nii et avaneb vaade ka vedurijuhi kabiini. Hullult nuppe, kangikesi ja vilkuvaid tulukesi, sisse vaadata on raske, vaid väike klaasikesest aknake – kõik eelnev puha vale. Kabiini sisustus on põhimõtteliselt üks laud ja laua peal arvuti. Sisse võid vaadata nii palju kui tahad, sest eraldav sein on peaaegu üleni klaasist. Esimeses vagunis oleme peaaegu ainukesed, tundub et me ei sattunud just tippajal rongile.
Rong hakkab liikuma vägagi vägagi sujuvalt. Peaaegu ei tunnegi, hiljem on tunda kerget värinat. Väga huvitav on pööretel, vaatad aknast välja ja tunned, nagu oleksid lõbustuspargis. Sama sujuvalt kerkib kiirus ka üles. Start oli ehk 10:16. Ja siis järgnevalt kellaajad ja kiirus: 10:18 200km/h, 10:19 270khm/h, 10:19 300 km/h, 10:20 388km/h ja 10:20:07 400km/h! Maksimumkiiruseks saab 431km/h. Ega seda, et kiirus nii suur on, ei taju. Vaatad aknast välja, ah nii tavaline autosõidukiirus. Siis vaatad tabloole ja whooops! Hoopis 200 km/h. Kohale jõudsime 10:24, seega viis minutit kokku. Ja kaua taksoga seda maad tulime? Ligi 45 minutit?
Paviljonid
Saksamaa
Läksime sinna koos eestlastega (keda kohtasime Tšiili juures ja hiljem pärast ebaõnnestunud sissesaamist Kanada juures. Nendel oli VIP kaart, nii et eeldasime, et saame pikast-pikast järjekorrast mööda ja nendega koos sisse. Tuli aga välja vastupidi, nemad said koos meiega sest meie oleme performersid ja meil, kui töötajatel, on õigus üks inimene endaga kaasa võtta. Kahjuks lidusin ma sellise hooga paviljoni, et tormasin ka tembeldamisest mööda. Ehk õnnestub veel võtta! Esimene atraktsioon oli liikuv lint, mida hiljem võis silmata igal pool paviljonis. Tutvustatakse ka lastele loodusliku elu õpetamist. Puur, kus tunduvad olevat päris linnud, kuid siiski on kaamera ja jänesepuur, kus saab jänest porgandiga toita. Viimasele eriti pihta ei saanud, see oli pidevalt hõivatud.
Näitusele on toodud ka sakslaste disainisaavutused. Väljas on toote- ja materjalinäidised, mida nad pakkuda suudavad. Tehaseprotsessliigub ka laes. Näidatud on loodussõbralikku tootmist: klaaside vahele on pandud erinevas lagunemisetapis olev t-särk – uus, 4 nädalat, 10 nädalat ja 16 nädalat seisnud. Loomingusaalis on raamatukestest virn tehtud ja sealt kuuleb teoste ettelugemist. Üldiselt ootasin Saksamaa paviljonist vist nagu midagi rohkemat, ent kõige hullem ka nagu polnud.
Kasahstan
Esiuksest me sisse ei saa ja meid saadetakse tagumise ukseni, kus juba oodatakse ja teatakse palju meid tuleb. Võime end lausa vippidena tunda. Meid saadetakse õigesse kohta ja saame personaalse giidi, kes meid esimeses ruumis ringi juhatab ja juurde seletab. Näiteks on seal mäng, kus seisad seina ees, seinale on kuvatud pilt ja sina seisad jalajälgede peal. Liigutad ennast, liigub ka hobune – sina kallutad vasakule, hobune läheb vasakule jne. Asja point on saada pall „korvi“. Seintel on ka ekraanid, millest igaühel on oma teema. Paned kätt õhus laserite (vist) kohal liigutades pusle kokku ja siis tuleb video koos tekstiga.
Kinosaali liikudes tuuakse meile eraldi 3D prillid, tõenäoliselt juba informeeriti et kolm eurooplast on ka hiinlaste keskele sattunud. Ja siis vaatasime videot! Aaaaah! Minu üks reisisihtpunkte on nüüdsest alates Kasahstan! Video oli super! Loodusvaated, mäed, kõrbed, järved, metsad – ausalt, ma ei osanud seda kõike oodatagi. Järgmine ruum oli külmaruum. Vägagi tõetruud lumi ja jää. Hiinlased hüplesid kohapeal ja ilme järgi kurtsid, et külm on. Ma olin küll õnnelik, et sai vahepeal „kodust“ ilma tunda.
Viimaseks on mõeldud muusikaline vahepala, mida ka juba väga huvitav kuulata, kuid pidime edasi tormama. Meist natuke hiljem tahtsid ka Mari ja Peeter sisse saada, ent siis ei lastud enam kedagi, sest peaminister oli tulemas. Igaljuhul, superpaviljon, kuigi EXPO teemaga nagu eriti ei kattunud.
Sri-Lanka
Nagu suur muuseum! Järjekorda erilist pole, võite sisse minna ja läbi jalutada. Samas pole ka väga metsikut trügimist. Seintel on pildid riigist, paar maketti, skulptuurid, Suuv Boo puu ja pisikesed puust elevandid, millel võib istuda ja lasta pilti teha. Kohapeal oli ka kaks meistrimeest. Üks tegi puukujukesi, teine lihvis teemandeid. Seda, kas see, mida ta parasjagu lihvis ka ehtne oli, ei oska arvata. Keset paviljoni oli ka majake, kuhu sisenedes pidi jalanõud jalast võtma. Vot seda ma ei viitsinud teha.
Sri Lankalt sain ka esimese EXPO päritoluga märgi ja seda vaid 5 jüääni eest! Paviljonis müüdi ka ehteid ja täieliku erandiga Hiinas oli kirjas, et allahindlust ei teha (loe: ei saa tingida). Selleks et saada tempel, oli moodustunud üpriski pikk aga kiirelt liikuv järjekord. Mina, kannatamatuna, andsin oma märkmiku hiinlanna kätte ja palusin ka tempel võtta. No problemo! Mina sain ootamata templi ja tema sai tänutäheks Kalevi šokolaadimedali.
Kaheksas päev: EXPO
EXPO
Täna avati Eesti paviljonis uus näitus: Eesti rahvusmustritest stiliseeritud riided, mis mannekeenidel seljas olid. Seetõttu oli paviljonis ka Eesti konsul, kes lubas meiegi esinemist vaatama tulla. Kahjuks ei tulnud hiljem pähe teda üles otsida ja arvamust küsida. Söök toodi täna meile pappkasti sees. Eilse munakastme vahetasime liha ja kartulikastme vastu. Mitmest suust võis kuulda, et parim söök, mida söönud oleme. Toitu sõime seekord tee keskel pinkidel istuda. Nagu arvate, hakati ilusaid Eesti tüdrukuid ka pildistama või paluti kas saab koos pilti teha.
Avamise tõttu jäi ära ka tänane paviljoniesinemine. Kuid pole hullu, suurel laval saime ikka tantsida. Ka valgustus läheb aina paremaks! Raske on uuesti esinemise kohta midagi kirjutada. Ilus ja tore oli nagunii, välja on mõtet tuua ainult erilisemaid juhtumisis. Täna olid siis selleks kaks lahtitulnud vööd ja üks jalast lennanud king! Pisikesi Eesti lipukesi lehvitasime hoolega. Mina, laisk inimene, torkasin kaks lipukest juustesse, nii et need koos peaga liikusid. Paar lipukest sai antud ka rida tagapool istunud hiinlastele, kes need viisakalt esinemise lõppedes tagastasid, nagu palutud. Kahjuks aga ei hakanud lippe andma kahele armsale lapsekesele, kes samamoodi palumas käisid. Poiss käis lausa mitu korda, lõpuks silmad peaaegu vesised ees.
Tagasiminek sujus kenasti. Marleeni ratastool viidi laenutusse tagasi, meie ei läinud täna laevasõitu otsima vaid kenasti metroo peale. Ühestki rongist maha ei jäänud ja kõik väljusid elusalt ja rõõmsalt People’s Square’il. Ahjaa, seda ka, et Eesti paviljonidel vist hetkel jalaneedus. Paviljonitöötaja Tarmo astus valesti kõnnitee äärekivilt alla ja on kahe uhke kargu omanik. Pärast Marleeni ratastooliga rallimist mõtlevat ka tema ratastooli laenutada.
Kaheksas päev: Shoppamine
Eilse täpsustuseks: mees, kes soovis tantsutrupi videot, andis ka oma visiitkaardi ja sealt pealt võis lugeda: Hong Kong Art Troup of International Folklore, Artistic Director M/A
Shoppama
Ja ma magasin jälle sisse! Hiljem lõi ette mälupilt, kus ma panen äratuse kinni, meeldetuletused kinni ja vaatan: kell on alles 6.55, kes loll nii vara tõuseb ja kebisin tagasi magama. Tubli töö! Õnneks pole ma ainuke, kes vahepeal soovitust rohkem magab.
Täna oli uuesti turupäev, et teha veel ka viimased ostud. Metroojaama poole kõndides nägime ära ka hommikuvõimlemise, milles osalesid umbes 8 lehvikutega naist. Üpris huvitav oli vaadata, ent ise ei raatsiks vist nii vara end niimoodi liigutada. Proovisime ära ka Hiina sularahaautomaadist raha väljavõtmise. Aega võttis aga lõpuks õnnestus. Siiani pole ka teada, et kaardiandmed oleksid kopeeritud ja kuskil pärapõrgus maksmiseks kasutatud. Lisaks ka see, et nägime esimest korda siis Hiina lipukestega kaunistatud metroojaama, selline ime oli Xujianni Roadis. Kena kena kena.
Turul läks küllaltki hästi. Mina sain endale kõik, mida tahtsi. Häbiväärselt kalli lehviku (väidetavalt käsitsi maalitud lilled ja käsitsi tehtud pitsääris) ja Katile kingituse, mida ma siinkohal ei hakka nimetama. Pole vaja üllatust ära rikkuda. Lisaks ka emale teed ja magneti külmkapile panekuks. Peeter ostis hiiglasliku lehviku ja Mari üritas (edutult küll) kleiti leida.
Kui Lili oma ostud Tanelile oli andnud, liikusime metrooga edasi sellisesse linnaossa nagu Taitang. Kitsad tänavad, üleval ripuvad torud ja bambuskepid, mille küljes omakorda kuivavad riided. Näeme ka seda, kuidas neid sealt alla võetakse – kepiga, mille külge on kinnitatud konks. Taitang koosneb riidepoodidest, galeriidest, nännipoodidest, kõrtsidest ja tõenäoliselt ka eluruumidest. Enne kui päris Taitangi jõudsime, kõndisime mööda ühte tänavat ja nagu Peeter ütles, ei jõudnud me kaugemale kui 30m ja siis oligi raha otsas. Jalutasime üpris pikalt tänavatel, vaatasime ka mõnda poodi ja kui vaja oli, ahhetasime valjult. Lõpuks maabusime ühes kõrtsis. Kuigi võis loota, ei osanud teenindaja inglise keelt. Menüüs näpuga näidates saime tellitud ühe 296ml õlle „Tsingtao“, jäätise ja mustikamahla, mis küll lauda saabudes oli muutunud maasikamahlaks. Kuid ka see oli vägagi joodav, hästi tugev maitse oli. Õlu, oli muide minu meelest Eesti omast parem. Ehk peaks lausa kaasa ostma… Selles kohvikus oli ka silt „mitte suitsetada“, mujal võib Hiinas vist kõikjal suitsetada, kui silma järgi otsustada.
Vahepeal hakkas kätte jõudma aeg tagasi hotelli minna, et ülejäänutega taas kokku saada ja EXPO poole minna. Marleen sai endale isiklikud turvamehed. Ees, taga ja kõrval et tormakad hiinlased teda ümber ei jookseks. Vahepeal sai ka teda kätel või seljas kantud, EXPO alal sai ta endale ratastooli, millega ka teised rallitamist harjutasid. Korra jäi ta siiski küll koos saatemeeskonnaga metroost maha. Meie üritasime küll uksi lahti hoida, ent teenindajatel viskas üle ja nad ei lubanud seda enam teha. Ent pole hullu, järgmine rong tõi nad järgi.
Täna nägime metroos ka kahte armast koerakest. Narkokoerad ehk. Sain ka targemaks, et prillisanga kadunud kruvi annab asendada edukalt haaknõelaga ja kui sul on hargnevad teksad, võib väga vabalt ühe toreda Hiina vanamemme koti külge kinni jääda. Muidugi, nad aitasid mu lahti, kui said aru, mida ma seletan.
Kes me oleme?
Reisigrupp koosneb 22 inimesest, kellest 17 on tantsurühm "Järvake" tantsijad ja esinevad 2010. aasta EXPOl, mis leiab aset Hiinas Shanghais.