LINDA RAUS

Linda Rausi meenutades
1909 - 2003

 

17.oktoobril 2003 sai 94 aastaseks LINDA RAUS - Anna Raudkatsi nimelise elutööpreemia laureaat. Tema elurõõm nakatas kokkutulnuid ja keegi ei osanud aimatagi, et juba 19.detsembril läheb igavesse unne rikka elulooga südikas ja sõbralik hing. 

 Kadestamisväärse energia ja tervisega tantsuõpetaja Linda Raus ei suutnud ka üle üheksakümneses eas rahulikult vanaduspuhkust nautima jääda. Ikka oli tal asjaajamisi, mis Tallinna ja teistessegi Eestimaa paikadesse viisid. Linda kurtis veel paari aasta eest, et käia tahaks kõikjal kuhu kutsutakse, kuid kahjuks pole enam toimivat raudteeliiklust ja seetõttu Vägevalt Tallinna või mujale Eestimaale rahvakultuurielust osa saama minna keerukas. 

 

 

 

 

 

Linda Rausi elu on läbilõige Eesti rahvatantsuajaloost. Tema pööningukamber poja suures majas Vägeval oli kui rahvatantsu ja muusika, näitemängu ja stsenaariumide muuseum. Kastide kaupa mälestusmaterjale, rahvakultuuri ajalugu, pööningualuses oma teadmatut tulevikku ootamas. Linda ise kartis küll, et tema kogutu kord majapargis jaanitulele erilist sära lisab. Lindal olid omad põhjused niimoodi karta. Nüüd on juba Linda elutöö austajate hool ja ülesanne kogutud kultuuripärandi hoidmine ja väärtustamine.
Linda seadis albumiteks oma arhiivmaterjale – fotosid ja mälestusi. Kui parasjagu muud tegemised ei olnud ees, siis  istus Linda oma toas ja seadis pilte ning mõtteid paremasse korda.  Linda unistas oma mälestustest valmivast raamatust. Kahjuks ei õnnestunud see tema eluajal.

 

 

 

 

 

 

 

88 aastat tagasi, sünnikodus Purku külas Raplamaal, alustas ta oma igavikuna tunduvat tantsuteed. Kohe kodumaja ees oli  Purku koolimaja – sealses rahvatantsurühmas  6-aastane plikatirts rahvatantsust alustas.
Nii päikest kui tormi on ta tunda saanud. Et läbi eluraskuste on ta oma peret väga tihti üksipäini juhtima pidanud, siis on sunnitud iseseisvus ja ka võidutahe jätnud oma jälje Linda eluteele tänaseni.

 

 

 

 

 

Ta ei tahtnud jääda vanainimesena toa nurka norutama – ta tahtis minna ja käia ja näha. Ta ootas külla kõiki, kes teda teadsid ja hinnata mõistsid. Keegi ei pidanud selleks kutsumist ootama. Vägeval teadis igaüks, kus majas raudtee ja Piibe maantee vahel Linda Raus elas!
Linda sai tantsuõpetust Anna Raudkatsilt ja võimlemistarkust Ernst Idlalt. 1929.a. suvel, 74,5 aastat tagasi, käis ta  Soomes Ülemaailmsetel Mängudel Eestit esindamas nii Ernst Idla võimlejana kui ka  Anna Raudkatsi rahvatantsijana. 

 

 

 

 

 

 

1929.aastal alustas ta praktikat koolmeistrina ja samal aastal algas ka näiteringitöö.  1930. aastast alates juhtis ta ikka näiteringi, rahvatantsijaid, vokaalkoosseise, orkestrit jne. Küll sai pidusid ja ka balle peetud.  Peale kõige muu oli Linda ju ka muusik - ta mängis küla orkestris viiulit. Õpetajate Seminaris õppis klaverimängu, lisaks akordeoni. Viiuli-mängu õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja lauluharrastus sai head õpetamist Tuudur Vettiku juures. Kui näitemängu juhtimine ei laabunud, kutsuti Tallinnast Vägevale näitejuht kursust korraldama! 1949.aastal vabariiklikul taidluskonkursil sai kõigi suureks üllatuseks esikoha ainuke osalenud naine - saksofonist Linda Raus. Ja esimene naissaksofonist ta Eestis ongi!

 

 

 

 

 

1951.aastal kuulutati ta kulakuks ning tema ilusasse majja Vägeval (kus olid ilusad kahhelkiviahjud sees, suures toas ehk saalis koguni kaks) tuli algul kolhoosi esimees perega ning hiljem oli seal Vägeva haigla. Esimees kolis nii kiiresti sisse, et Linda pidi oma suure lasteperega lahkuma ilma õiguseta isiklikke asjugi kaasa võtta. Polnud rahagi, et Vägevalt lahkuda – nii tuli rännuteele minna rongijänestena.

 

 

 

 

 


 

See on seesama maja, kus ta nüüd ringiga tagasi olles oma toa aknast kunagisele viljapuuaiale alla vaatas ning üllatavalt hästi eelmise sajandi alguse asju meenutada ja mäletada mõistis. 
Linda Raus oli viimane elav side eesti rahvatantsuajaloo algusaegade tähtsündmuste ja kaasaegse uue sajandi alguse vahel. Linda mäletas ÜENÜ esimest omakultuuripidu (1926) ja rahvatantsijate esinemist IX laulupeol Ilopüha etenduses, ta on osalenud kõigil kaasaegses mõttes ja reastuses tantsupidudel alates 1934.aastast.

  

Jõululaupäeval saatsid Linda Rausi austajad ta tema viimsele rännuteele. Saatku teda sel teel meie rahva siiras tänu ja sügav austus!

Valdo Rebane

Linda Rausi mälestades

(tekst on võetud Raplas ilmuva sõltumatu ajalehe “Nädaline” numbrist 147, 23.dets.2003)

Linda Raus (Portsmuth) sündis 17. oktoobril 1909. aastal Järvakandi (praeguses Raikküla) vallas Purku külas Tõnise talu kümnelapselises peres kuuenda lapsena.

Kuueaastasena soovis ta kooli minna kodulähedasse Järvakandi algkooli, mille lõpetas 1923. aastal väga heade hinnetega.

 

Jätkusid õpingud Tallinna Õpetajate Seminaris, kus ta õppis viiulimängu, näitekunsti, koorijuhtimist, rahvatantsu ja naisvõimlemist. Selle kooli lõputunnistusel (aastal 1929) on huvitavaiks õppeaineteks hingeteadus, mõtteteaduse algkursus ühes loogika ja eetikaga, kodaniku- ja majandusteadus, majapidamine, aiatöö, õpetamisoskus, loodusteadus ühes keemia ja füüsikaga. Hiljem täiendas Linda end Tartu Kõrgemas Muusikakoolis viiuliklassis ja Vanemuise teatri balletitrupi juures.

Eriline anne, mitmekihiline haritus, tasakaalustatud inimloomus ja optimistlik ellusuhtumine on võimaldanud Linda Rausil töötada erinevatel elualadel:

Veel kõrgeski eas mõtles Linda pidevalt, kuidas saaks huvitavaks luua järjekordse stsenaariumi Saku lõikuspeole, Tammemäe rahvapeole, koonduslaagrite vangide kokkutulekule, Vägeva külaõhtule, Mahtra sõja meenutuseks, Eesti külaelu jäädvustamiseks, RAMi nääriõhtu lavastusele Estonias, vabariigi tantsupidudeI "vokiratta" veeremisele.

Linda Rausi loomingut on tunnustatud eri autasudega, shl. nüüdse Eesti Vabariigi ajal:

 ________________________

kõik fotod:  Valdo Rebane